Oskar Luts (7. jaanuar 1887 (vana kalendri järgi 26. detsember 1886) Järvepere küla, Palamuse kihelkond –

23. märts 1953 Tartu) oli eesti kirjanik ja farmatseut, Eesti NSV rahvakirjanik (1945).

Lutsu tuntuimad teosed on Paunvere alevit kirjeldav nn Tootsi-lugude sari: "Kevade" (1912–1913),

"Suvi" (1918–1919) ja "Sügis" (1938, 1988). Kirjandusteadlane Janika Kronberg nimetab veebi-

entsüklopeedias

Estonica Lutsu 20. sajandi alguse eesti kirjanduse "kõige prominentsemaks prosaistiks".

Luts on tuntud eelkõige rahvaliku realistliku proosa poolest, milles ta lõi ilmekaid varjundirohkeid

olupilte. Kirjandusteadlase Heino Puhveli sõnul on Lutsu stiilile omased "huumor ja

sentimentaalne pehmus", mis annavad ta realismile "leebe varjundi".

"Seepärast on O. Lutsu nimetatud ka sentimentaalseks realistiks." Leebe huumori ja sentimentaalsuse

tõttu on Lutsu sageli võrreldud ka Charles Dickensiga, ehkki Luts pole pikemaid romaane kirjutanud.

Oskar Lutsu põhiteosteks kujunes nn Tootsi-lugude sari. Sellesse kuuluvad lühiromaanid või

jutustused "Kevade", "Suvi" ja "Sügis", samuti jutustused "Tootsi pulm" ja "Argipäev". Postuumselt

ilmunud "Talve" autorsus on kaheldav, ehkki mitte välistatud. Sarja ühendavad koht – väljamõeldud, kuid suuresti Palamusega sarnanev Paunvere – ja korduvad tegelased, kes "Kevades" käivad alles kihelkonnakoolis. Mitmed Lutsu tegelased – Joosep Toots, Arno Tali, Raja Teele, Jorh Adniel Kiir, Tõnisson, kellamees Lible, köster Julk-Jüri, õpetaja Laur – on saanud rahvuslikeks arhetüüpideks, nende järgi on nimetatud preemiaid ja institutsioone. Tootsi-lugude sari on sulandunud ühte neist tehtud filmidega: "Kevade" (1970), "Suvi" (1976), "Sügis" (1991).

Samas avaldas Luts ka jutustusi ja näidendeid. Jutustuste seast tõuseb esile linna agulielu kujutav tsükkel: "Andrese elukäik" (1923), "Õpilane Valter" (1927), "Pankrot" (1927), "Udu" (1928), "Tagahoovis" (1933) ja "Vaikne nurgake" (1934). Heino Puhvel kirjeldab neid kui jutustusi "vaeste ja positsioonita inimeste eluraskustest, neis domineerib pessimistlik põhiheli, sagedane on peategelaste saatuse nurjumine, eluraskustele allajäämine või moraalne nüristumine. Lutsu huumor on neis jutustustes muutnud nukraks ja omandab ainult harva rõõmsa varjundi." Näidendeist menukaim on "Kapsapea" (1913), mida on korduvalt lavastatud, samuti on selle ainetel valminud samanimeline multifilm.

Populaarsed olid Lutsu följetonid, mille tegelastest tuntuim on Karl Martin Uhhuu. Tänini loetakse Lutsu mälestuste sarja, lastejuttudest populaarseim on aga "Nukitsamees", millest valmis samanimeline film 1981. aastal režissöör Helle Karise käe all.

Lutsu populaarsus ja rahvalikkus on teinud talle kohati ka karuteeneid, akadeemilises kirjandusteaduses on ta aeg-ajalt jäänud "tõsisemate" kirjanike varju. Nii näiteks pole 2001. aasta "Eesti kirjandusloos" Luts pälvinud eraldi peatükki (erinevalt näiteks Ernst Peterson-Särgavast ja Juhan Sütistest), vaid tema loomingu käsitlus jaotub laiali eri žanride ja perioodide peatükkidesse.[5] Kirjandusringkondade kriitilist suhtumist Lutsu on kajastanud ka Mihkel Mutt romaanis "Elu allikad".

 

Elukäik

• 1894 Õppis Änkküla külakoolis.

• 1895–1899 Palamuse kihelkonnakool.

• 1899–1902 Tartu Reaalkool.

• 1903. aastast töötas apteekriõpilasena Tartus ja Narvas, alates 1908 Tallinnas ja Peterburis.

• 1911–1914 õppis Tartu Ülikoolis rohuteadust, algul vabakuulajana.

• 1915–1918 võttis farmatseudina osa Esimesest maailmasõjast Pihkvas, Varssavis, Dvinskis, Vilniuses ja Vitebskis, samal perioodil ka abiellus.

• 1919–1920 töötas ülikooli raamatukogus, seejärel raamatupoepidajana.

• 1922. aastast oli kutseline kirjanik Tartus.

• 1941 sai temast Eesti esimene personaalpensionär.

• 1941–44 oli Luts üks väheseid eesti kirjanikke, kelle teostest ilmusid kordustrükid (kokku 5, sealhulgas "Vanasti", "Pikem peatus" ja "Kevade"; viimane parandustega, näiteks Tõnissoni terava repliigita sakslaste pihta).

• 1945 anti talle Eesti NSV esimene Eesti NSV rahvakirjaniku aunimetus.

• 1946 pälvis ta Tööpunalipu ordeni.

Oskar Luts on maetud Tartu Pauluse kalmistule.

 

Perekond

Oskar Lutsu abikaasa Valentina Luts (1892–1982), neiupõlvenimega Krivitskaja, oli pärit Venemaalt. Tema isa Simeon oli rahvuselt valgevenelane ja töötas Vitebski politseipristavina ja ema Anna oli rahvuselt poolatar.[8][9]

Oskar ja Anna Lutsu poeg Georg Luts sündis 11. aprillil 1918 Vitebskis. Ta õppis Tartu Linna 15. Algkoolis ja Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Aastail 1938–1942 õppis ta Tartu Ülikoolis farmaatsiat. Sarnaselt isaga oli ka Georg kirjandushuviline. Muu hulgas kirjutas ta enne trükkiminekut puhtalt ümber mitmeid isa käsikirju. Esimese kursuse tudengina pani 20-aastane Georg väsinud isa lubadust täites tema asemel koguni kirja följetoni «Saamuel Pliuhkam Tartu näitusel» (Postimees, 27. august 1938). Teise maailmasõja ajal teenis Saksa sõjaväes ning vahetult enne Eesti langemist Nõukogude okupatsiooni alla põgenes Soome ning sealt koos isa venna Theodor Lutsuga Rootsi. Oskar ja Anna Luts said alles oktoobris 1948 teada, et Georg on Rootsis elus, kus ta edaspidi töötas farmaatsiaettevõtetes Lundis. Abielust rootslanna Ruth Ohlssoniga sündis Georg Lutsul 1959. aastal poeg Anders (perekonnanimeks Ohlsson), kes vanaisa ja isa kombel on samuti tegev farmaatsia alal. Georg Luts suri 1. mail 2004.[8][9]

Oskar Luts oli filmioperaator ja filmilavastaja Theodor Lutsu vanem vend.

 

Looming

Varane looming

Oskar Lutsu kirjanduslik tee algas luuletajana, kui 1907. aastal avaldati Postimehes tema esimene teos, milleks oli luuletus "Elu". Esialgselt avaldas Luts oma tööd pseudonüümi Toomas Oskari (Thomas Oskary) all.

Viljakam aasta oli 1908, kui Luts tõlkis Päevalehele saksa kirjaniku Hartwiga romaani ja kirjutas mitu jutustust. Mõningane paus tuli sisse 1909–1911, mida võib põhjendada ajateenistusega sõjaväes Peterburis. 1911. aastal taas Eestis olles ja Tartu Ülikooli rohuteadust õppima asudes kirjutas ta valmis näidendi "Paunvere", mis ilmus küll alles 1913.

Tootsi-lood

Lutsu esimene ja samas tuntuim teos "Kevade" ilmus kahes osas aastatel 1912–1913 ning andis edasi koolimälestusi rahvaliku koomikaga koos seda varjundava nukra alatooniga. Sellest kasvas välja Tootsi-lugude sari, mis on laialt tuntud veel tänagi: "Suve" I–II, 1918–1919; "Tootsi pulma", 1921; "Argipäeva", 1924; "Sügisega", 1938, II osa 1988.

Sarja tegevus toimub Paunvere alevikus, mis sarnaneb paljuski Lutsule tuttava Palamusega. Korduvaist tegelastest on tuntuimad ja populaarseimad need, kes on juhatatud sisse juba "Kevades": Joosep Toots, Arno Tali, Raja Teele, Jorh Aadniel Kiir, Tõnisson, aga samuti kohaliku kiriku kellamees Lible ja köster Julk-Jüri ning kooliõpetaja Laur on saanud rahvuslikeks arhetüüpideks, nende järgi on nimetatud preemiaid ja institutsioone. Tootsi-lugude sari on sulandunud ühte neist tehtud filmidega: "Kevade" (1970), "Suvi" (1976), "Sügis" (1991).

 

Mõju Eesti kultuuris

Oskar Lutsu teosed on mõjutanud ka eesti keelepruuki. Arvukalt on tsiteeritud ja parodeeritud "Kevade" alguslauset: "Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud." Levinud on nii teisedki Lutsu tegelaste repliigid – "Mis kinni ei jää, saab kinni löödud!" – "Oleks ma teadnud, et sa tuled, ma oleks kodust ära läinud." – "Mis sul seal kodus on?" "Lilled. Heinamaa. Päikesepaiste." – kui ka fraasid nagu "tamasseri raud" ja "Lible tegi, Lible tegi!". Suuresti teatakse neid siiski filmide järgi.

 

Mälestuse jäädvustamine

Oskar Lutsule on püstitatud mälestusmärke, neist esimene 1954. aastal hauamonumendina (autorid Martin Saks ja Endel Taniloo). 1987. aastal püstitati talle Tartusse Emajõe-äärsesse Vabaduse puiestikku mälestussammas (autor Aulin Rimm, arhitekt Allan Murdmaa). Tema järgi on nimetatud Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasium, Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu (1987. aastast, varem Nikolai Gogoli nimeline) ja O. Lutsu tänav Palamusel.

1964. aastast tegutseb Tartus Lutsu 1936. aastal ehitatud majas Riia tänaval Oskar Lutsu majamuuseum, 1987, aastast aga O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseum Palamusel.

Alates 5. jaanuarist 1987 (vahetult enne Lutsu 100. sünniaastapäeva) antakse välja Oskar Lutsu huumoripreemiat. Selle esimene laureaat oli Priit Aimla, preemiat toetavad Eesti Kultuurkapital ja Palamuse vallavalitsus.

Korduvalt on toimunud Oskar Lutsule pühendatud kirjandusteaduslikke konverentse, näiteks 1977. aastal tema 90. ja 2012. aastal 125. sünniaastapäeva puhul.

7. jaanuaril 2012 tähistas Google oma eestikeelsel veebilehel Oskar Lutsu 125. sünniaastapäeva "Kevade"-teemalise Google'i erilogoga.

 

Tunnustused

• 1941 personaalpensionär

• 1945 Eesti NSV rahvakirjanik

• 1946 pälvis ta Tööpunalipu ordeni