Varane looming

Oskar Lutsu kirjanduslik tee algas luuletajana, kui 1907. aastal avaldati Postimehes tema

esimene teos, milleks oli luuletus "Elu". Esialgselt avaldas Luts oma tööd pseudonüümi

Toomas Oskari (Thomas Oskary) all.

Viljakam aasta oli 1908, kui Luts tõlkis Päevalehele saksa kirjaniku Hartwiga romaani ja

kirjutas mitu jutustust. Mõningane paus tuli sisse 1909–1911, mida võib põhjendada

ajateenistusega sõjaväes Peterburis. 1911. aastal taas Eestis olles ja Tartu Ülikooli rohuteadust

õppima asudes kirjutas ta valmis näidendi "Paunvere", mis ilmus küll alles 1913.

 

Tootsi-lood

Lutsu esimene ja samas tuntuim teos "Kevade" ilmus kahes osas aastatel 1912–1913 ning andis

edasi koolimälestusi rahvaliku koomikaga koos seda varjundava nukra alatooniga. Sellest

kasvas välja Tootsi-lugude sari, mis on laialt tuntud veel tänagi: "Suve" I–II, 1918–1919;

"Tootsi pulma", 1921; "Argipäeva", 1924; "Sügisega", 1938, II osa 1988.

Sarja tegevus toimub Paunvere alevikus, mis sarnaneb paljuski Lutsule tuttava Palamusega.

Korduvaist tegelastest on tuntuimad ja populaarseimad need, kes on juhatatud sisse juba "Kevades":

Joosep Toots, Arno Tali, Raja Teele, Jorh Aadniel Kiir, Tõnisson, aga samuti kohaliku kiriku kellamees

Lible ja köster Julk-Jüri ning kooliõpetaja Laur on saanud rahvuslikeks arhetüüpideks, nende

järgi on nimetatud preemiaid ja institutsioone. Tootsi-lugude sari on sulandunud ühte neist tehtud

filmidega: "Kevade" (1970), "Suvi" (1976), "Sügis" (1991).

 

"Kevade"

Ehkki "Kevade" kirjutamist alustas Luts juba 1907. aastal, jõudis esimesena tema teostest laia publiku ette hoopis Vanemuise teatris lavastatud näidend "Paunvere". 1911. aastal valminud "Kevade" avaldamine ei läinud kergelt: neli kirjastust, sealhulgas Noor-Eesti Kirjastus ja Postimees, lükkasid "Kevade" tagasi. Luts lasi teose esimese osa trükkida 1912. aastal omal kulul Postimehe trükikojas 2100 eksemplaris. Ehkki esimesed arvustused Anton Jürgensteini ja A. H. Tammsaare sulest olid tagasihoidlikud, muutus raamat lugejate seas üha populaarsemaks. Oma osa oli menus ka asjaolul, et Oskari noorem vend, hilisem filmimees Theodor Luts töötas sellal Postimehe raamatuäris müüjana ning soovitas raamatut lugejaile. Nii osteti "Kevade" esimest osa 1912. aasta jõululaupäeval Postimehe poest 200 eksemplari. Samal aastal määras Eesti Kirjanduse Seltsi auhinnakomisjon Lutsule "Kevade" eest ergutusauhinnaks 50 rubla. Teise osa avaldas 1913. aastal juba Noor-Eesti Kirjastus, nii nagu ka enamiku Lutsu hilisemaid töid.

Ehkki Luts ei pidanud oma koolimälestusi kirjutades nende lugejatena silmas lapsi, võitis "Kevade" juba 1920.–1930. aastatel noorte lugejate tähelepanu. Tänini seisab see kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas, kus sellega tegeldakse juba neljandas klassis.

Raamatu muudavad ajatuks selle värvikad karakterid, rahvalik huumor ja elav tegevustik, mille varjus kirjeldab autor leebelt inimhinge sügavaid tundeid. Seepärast võimaldab "Kevade" üha uusi tõlgendusi ja käsitlusi, eriti seoses teiste kunstivormidega. Korduvalt on teost seatud lavalaudadele: 1937. aastal lavastas seda esmakordselt Andres Särev sõjajärgseil aastail Voldemar Panso jt.

Esmakordselt kaaluti "Kevadest" filmi tegemist juba 1926.–1927. aastal, mil Oskar Luts kirjutas oma venna Theodor Lutsu filmikompanii Estonia-Film tarbeks isegi stsenaariumi. Tookord filmist siiski asja ei saanud, "Kevade" ainetel valmis samanimeline film alles 1970. aastal režissöör Arvo Kruusemendi käe all. See kuulub koos sama režissööri tehtud järgedega nüüdseks vankumatult Eesti kinoklassikasse, mitme põlvkonna jaoks seostuvad Lutsu tegelaskujud just toonaste näitlejatega (nt Toots – Aare Laanemets, Tõnisson – Ain Lutsepp, Lible – Kaljo Kiisk). "Kevade" lavastamisest kõneles 1984. aasta muusikaline mängufilm "Kevad südames" (peaosas noor kontratenor Toomas Uibo). "Kevade" põhjal on loodud ka ballett.

"Kevade" on ilmunud 21 trükis ja tõlgitud 13 keelde.

 

"Suvi"

 "Kevade" lugejamenu ajel jätkas Luts samadest tegelastest kirjutamist. 1918. aastal ilmus "Suve" esimene osa, 1919. aastal teine. Tegevustik neis toimub 6–7 aastat "Kevade" lõpust hiljem, ajaloolises plaanis millalgi enne Vabadussõda.

Tuttavad tegelased on jõudnud mehelemineku- või naisevõtuikka. Teose keskmes on Joosep Toots, kes on töötanud Venemaal mõisavalitsejana, saabub sealt tagasi kodutallu Ülesoole ning hakkab mahajäänud talu üles ehitama. Toots konkureerib endise kooliõe Raja Teele sümpaatia pärast rätsep Jorh Adniel Kiirega. Teele nõudmisel on Kiir valmis isegi senisest elukutsest loobuma ja põllumeheks hakkama. Asjast ei tule aga midagi välja ning pärast vastastikuseid vingerpusse jääb peale ikkagi Toots.

"Suve" ja "Tootsi pulma" põhjal valmis 1976. aastal Arvo Kruusemendi film, mis kannab samuti pealkirja "Suvi".

 

"Tootsi pulm"

 Nagu nimigi ütleb, keskendub raamat Joosep Tootsi ja Raja Teele pulmale.

 

"Argipäev"

"Argipäevas" (algse nimega "Äripäev") on fookus Kiirel, kes on endiselt vallaline mees ning peab langetama valiku kahe ootamatult Paunverre saabunud õmbleja Juuli ja Maali vahel. Kiir abiellub Juuliga, ent viskab silma ka Maalile. Ühtaegu kirjeldab teos Raja Teele ja Joosep Tootsi abieluprobleeme, mis viivad ajutise lahkukolimiseni.

 

"Sügis"

 "Sügise" esimene osa avaldati juba 1938. aastal, teine osa ilmus ent raamatuna alles 50 aastat hiljem, 1988. Osa sellest avaldas Luts küll juba Saksa okupatsiooni aegsetes ajalehtedes järjejutuna.

Raamat käsitleb tegelaste keskiga Vabadussõja-järgsetel aastatel. Peamine süžeeliin keskendub rätsepmeister Kiire suhetele õmblejannade Juuli ja Maaliga ning tema talupidamispüüdlustele.

"Sügise" põhjal tehtud samanimeline film (1991) jäi ka Arvo Kruusemendi filmiseerias viimaseks.

 

"Talve"

Juba 1939. aasta 10. märtsi Uudislehes lubas Luts lugejaile lasta samal aastal välja kaks raamatut, üks neist pidi olema sarja viimane osa "Talve". Raamat siiski ei ilmunud.

1994. aastal avaldas Tartu kirjastus Ilmamaa Oskar Lutsu nime all "Talve", mille väidetavalt oli käsikirjast ümber kirjutanud kirjandushuviline Arnold Felix Karu. Raamatu autorluse ümber puhkes ajakirjanduses diskussioon. Kirjanduskriitik Maie Kalda hinnangul oli avaldatud teose 228 lehekülje pikkusest tekstist puhast Lutsu 4, moonutatud, ehkki võimalikku Lutsu 115, Arnold Karu otsest omaloomingut 94 ning raskesti määratletavat materjali 15 lehekülge.

 

Näidendid

Menukaks osutusid Lutsu realistlikud lühikomöödiad ("Paunvere", "Kapsapea", "Ärimehed"), mis ilmusid kõik 1913. aastal. Vahelduv edu saatis tema romantilis-sümbolistlikke draamasid ("Laul õnnest", 1913; dramaatilised visandid "Sinihallik" ja "Sootuluke", 1919).

Oma esimeses näidendis "Paunvere" kirjeldas Luts 1910. aastal valminud Palamuse seltsimaja ehitust.[16]

Lutsu populaarseim ja tuntuim draamateos on kahtlemata "Kapsapea", mida kirjandusloolane Ants Järv iseloomustab nii: "... "Kapsapää" (1912) on eesti näitekirjanduse parim ühevaatuseline komöödia."

 

Jutustused

Emotsionaalselt tihe on traagilise elutundega, sümbolistlike sugemetega proosa ("Kirjutatud on ...", 1914, hilisemais trükkides "Soo"; "Kirjad Maariale", 1919; "Karavaan", 1920). Lutsu proosaloomes leidub ka sentimentaal-naturalistlikku linnaainest: süžee ja tüübistik on lähedased nõtke psüühikakujutusega jutustustes noorukeist ("Andrese elukäik", 1923; "Õpilane Valter", 1927; "Väino Lehtmetsa noorpõlv", 1935), melodramaatika ühendab Lutsu moraali- ja karskuseteemalisi jutustusi ("Iiling", 1924; "Olga Nukrus", 1926; "Udu", 1928; "Pankrot", 1929) ning tragikoomika ja grotesk agulielust kõnelevaid jutustusi ("Tagahoovis", 1933; "Vaikne nurgake", 1934).

 

Mälestused

Oskar Luts avaldas 1930–1941 ka "Mälestuste" sarja, milles oli kokku 13 köidet (sh "Vanad teerajad" 1930, "Talvised leed" ning "Läbi tuule ja vee" 1931, "Vaadeldes rändavaid pilvi", 1932). Parimaiks neist peetakse viit esimest köidet, mis käsitlevad huumori ja nostalgiaga tema lapsepõlve ja kooliaastaid.

Lutsu mälestused elasid üle uue populaarsuslaine 1980. aastatel, mil neist hakkasid ilmuma kordustrükid: "Mälestusi" 1982, "Vaadeldes rändavaid pilvi" 1984 jt.

 

Vested, lastekirjandus, tõlked

Lutsu sulest ilmus rohkesti följetone ja vesteid (kogud "Kirjamapp", 1924; "Vana kübar", 1927; ja "Kuidas elate?", 1930), lastenäidendeid ("Ülemiste vanake", 1919) ja -jutte ("Nukitsamees" ja "Inderlin", mõlemad 1920), pärast Teist maailmasõda jutustuse "Jüri Pügal" (1945), följetone ja tõlkeid vene keelest. Üks Lutsu esimesi tõlkeid oli Nikolai Gogoli "Revident" nime all "Rewisor" 1916. aastal (kaastõlkija Ants Simm); pärast sõda tõlkis ta muuhulgas Aleksander Kuprini teoseid.